Matkajuht Liisa loodusteraapiline praktikakogemus Norras

Mis ajendas Sind välismaale praktikale minema ja kuidas selleks võimaluse leidsid?

Reisimine on mulle alati meeldinud ja eneseharimine on minu jaoks elukestev protsess. Need kaks tegevust sobivad ju ideaalselt kokku. Kui kuulsin Luual õppides välispraktika võimalusest, siis teadsin kohe, et tahan seda kasutada. Enne matkajuhiks õppimist läbisin Aegviidu loodus- ja loomateraapia keskuses spetsialisti arenguprogrammi "Loodus õppe- ja teraapiaprotsessis". Olen ise eripedagoog ja otsisin toona viise, kuidas viia teraapiaid läbi välitingimustes. Üks asi viis teiseni ja septembris 2023 osalesin täiendkoolitusel, mis keskendus seiklusteraapiale („Nature Connectedness Informed Nature-based Therapy Interventions“) ning mida viisid läbi lektorid Norrast ja Taanist. Nii sain tuttavaks Norra terapeudi Kristine Viker Nordland´iga. Tema aitas mul leida sobiva asutuse, kuhu minna välispraktikale. Tänu talle sai minu külastatavaks asutuseks Norras Bodo lähedal asuv Valnesfjord Helsesportssenter. 

Miks valisid just Norra ja selle organisatsiooni?

Norrasse mineku mõtet ja soovi toetas väga see, et mul oli tekkinud isiklik kontakt, kelle kaudu leidsin just sellise
praktikakoha nagu soovisin. Teisalt tahtsin minna riiki, kus sotsiaalsüsteem on Eestiga võrreldes arenenud paremini. Soov oli leida eeskuju, kuidas Eestis loodusteraapia suunal edasi sammuda. Kolmandaks valisin Norra selle ilusa ja puutumatu looduse ning võimaluse pärast esmakordselt seda riiki avastada. 

Soovisin külastada rehabilitatsioonikeskust, sest olen ise töötanud rehabilitatsioonimeeskondades juba 14 aastat ning tahtsin näha sarnast süsteemi Norras. Valnesfjordi Tervisespordikeskus  tundus selleks suurepärane võimalus, sest see asub kohe rahvuspargi kõrval, eemal suurematest asulatest (loe: eikusagil). Keskus tegutseb juba alates 1982. aastast ja suurem osas teraapiatest toimub õues. Kliendil on võimalus valida näiteks 3-nädalane programm, mis viiakse läbi ainult välitingimustes ja seda olenemata ilmast. 

Kohapeal toimuvad rehabilitatsiooniprogrammid vastavalt klientide eesmärkidele ja diagnoosidele. Meeskonnas on füsioterapeudid, spordipedagoogid, õed, arstid, eripedagoogid, tegevusterapeudid, sotsiaaltöötajad, psühholoogid jt. Paljusid teenuseid pakutakse väljas, küll aga on keskuses ka suurepärased treeningtingimused siseruumides (nt ujula, spordisaal, jõusaalid jne). Lisaks on asutusel väga hea valik nii matka- kui ka spordivarustust. Koostööd tehakse abivahendikeskusega.

Kirjelda oma igapäevaseid kohustusi praktikandina. Mis Sulle meeldis, mida teeksid teisiti?

Olin keskuses kokku kaks nädalat ja sain osaleda erinevate rehabilitatsiooniteenusel viibivate gruppide tegevustes. Grupis oli kokku kuni 12 inimest. Olin ise pigem vaatleja rollis, aga tihtipeale kujunes sellest ka osalemine ja mõne kliendi puhul tugiisikuks olemine. Mind võeti töökollektiivi väga hästi vastu ja sain ka klientidega hoolimata keelebarjäärist hea kontakti. Norra keelt ma ei osanud, suureks abiks oli nutitelefon, mis aitas vajadusel kiiresti tõlkida. Üldiselt oli inglise keel suhtlemiseks täiesti piisav.  Tööpäev algas kell 7.30 ja lõppes 15.00. Mul oli praktika raames mitmeid juhendajaid, mis võimaldas asutusest ülevaatliku pildi saada.  

Tegevusteks olid näiteks jalgratta-, kanuu-, jalgsimatkad, discgolf, orienteerumine, praktilised matkatöötoad (nt priimuse kasutamine, tarbi ülespanek), lõkkejutud psühholoogiga, saami onnis lõkkel matkatoidu valmistamine ja koos aja veetmine. Kõikide tegevuste juures arvestati inimese erivajadusega, et tagada turvalisus. Näiteks jalgrattamatkale valiti igaühele sobiv ratas, paljudel olid elektrilised ja spetsiaalse raamiga rattad või kanuumatkal osalejale ehitati jooksvalt vastavalt tema füüsilisele puudele vajalikud toed. Nägin, et Norra spetsialistidele pole võimatuid olukordi, tuli olla vaid leidlik, et kõik saaksid tegevustes osaleda.

Mulle väga meeldis, et kord nädalas kolmapäeviti korraldati kõikidele gruppidele matkapäev, kuhu oli kaasatud kogu meeskond (sh arstid, õed) ning vastavalt klientide võimekusele mindi koos välja. See näitab hästi interdistsiplinaarset lähenemist, mida võiks ka Eestis rohkem kasutada. 

Välismaisele praktikandile suurt vastutust ei pandud, küll aga sain igal sammul tegevusi kaasa teha, analüüsida ja huvipakkuvaid küsimusi esitada. Lisaks oli väga tore, et üks minu juhendajatest võttis viimasel päeval minu jaoks eraldi aja, et teha kokkuvõttev vestlus.  

Millised olid õpirände jooksul kõige meeldejäävamad kogemused? Mis Sind enim üllatas?

Mulle meeldis, et keskuses oli nii palju pädevaid, professionaalseid, avatud ja positiivseid töötajaid ning 

see kandus üle ka klientidele. Nägin ja kogesin, kui palju aega veedetakse looduses ja kui suurt positiivset mõju annab see taastumisele. 

Olen siiani vaimustuses, kuivõrd palju oli erinevat varustust, mis võimaldas kõikidel matkata või looduses aega veeta. Näiteks on neil kohapeal väga hea valik erinevaid rattaid (tavalised, elektrilised lamavad jalgrattad, tandemrattad jms). Neil  on kaardistatud väga palju erinevaid radu, lisaks loodud orienteerumisrajad, samuti discgolfi rajad. Suurt tähelepanu on saanud ligipääsetavus – ratastooliga liikumiseks on ehitatud laudteid. Varustuse hulka kuuluvad kanuud, süstad, sup-lauad, aga ka talvisteks tingimusteks suusad, kelgud, lumelauad. Ja igasuguse varustuse kasutamise puhul võetakse arvesse inimese erivajadusi. Näiteks tehakse vastavalt inimese füüsilisele puudele kanuudele ja sup-laudadele toed, et kõik saaksid soovi korral veele minna. Lisaks suurepärasele loovusele pani mind hämmastama ka see, kui palju spetsialiste töötab ühe inimesega. Kui mindi kogu meeskonnaga kolmapäevasele matkale, siis kliendi ja töötaja suhe oli peaaegu 1:1le. Võimas Norra, et on olemas selline ressurss! 

Kuidas sujus Sul kohanemine Norra kultuuri ja töökeskkonnaga? Milliste väljakutsetega silmitsi seisid ja kuidas neist üle said? Mis oli õpirändesse minnes või seal viibides kõige raskem?

 

Suurim väljakutse minu õpirändel oli kohe startides, kui Tallinna lend hilines 15 minutit ja Helsingis ei oodatud mind jätkulennule, mis oleks mind sihtkohta pidanud viima. Nii lendasin planeeritust tunde ja tunde hiljem läbi Oslo Bodosse. Jõudsin viimasele Bodo-Valnesfjord rongile ja Valnesfjordis leidsin ainukese takso (mida oli võimalik tellida vaid telefoni teel) ja mis mind kenasti 5 minutit enne keskuse sulgemist kohale toimetas. Lõpp hea, kõik hea.  Reisimine ongi seiklus!

Juba lennukist väljudes ja Bodosse jõudes tundsin, et Norra on nii kodune riik. Inimesed on väga sõbralikud ja abivalmid. Minu õpiränne kulges sujuvalt ja tundsin igast hetkest rõõmu. Väljakutseks võib ehk pidada vaid
seda, et ühistransport oli minu piirkonnas olematu ning iseseisvalt sain liikuda vaid kohalikke rattaid kasutades. Muul juhul ja kauem seal viibides on vajalik kindlasti isiklik transpordivahend. 

Töökeskkond oli suurepärane. Asutuse hooned on suured ja avarad, rahvuspark asub kohe keskuse kõrval. Aknast oli ilus vaade garanteeritud. Töötajatel olid regulaarselt koosolekud (hommikuti kuni 3 vastavalt teemadele ja töögruppidele); klienditööd oli tööpäeva lõikes umbes pool ajast. Tööpäeva sisse on arvestatud paberitöö ja muud ettevalmistavad tegevused. Tööajal toimusid meeskonnaga igal reedel saalihokitrennid; see on traditsioon juba 1982. aastast. Minu jaoks oli väga suure väärtusega asjaolu, et grupitegevusi viivad läbi alati kaks juhti (nii saavad nad üksteist toetada, inspireerida ja vältida ka üleliigse vastutuse tõttu stressi ja ületöötamist). Ja mis oli minu jaoks kõige-kõige hämmastavam – kui tööpäev 15.00 lõppes, siis 15.03 oli töötajate parkla autodest tühi! Jah, nad ei tööta üle ning väärtustavad lisaks tööle ka enda aega. Töö on nii planeeritud, et pooleliolevad tööasjad saab ära teha ka järgmise päeva hommikul, sest kui päev algab 7.30, siis klienditöö alles 9.00. Ma tõesti imestasin, et töötajad on tööaja suhtes nii distsiplineeritud.

Milliseid oskusi või teadmisi praktika käigus omandasid, mida pead oma matkajuhi karjääri jaoks kasulikuks?

Sain kinnitust, et loodus on nii loomulik paik, kus läbi viia kohtumisi, tegevusi ja teraapiaid. Olen rõõmus, et olles eripedagoog ja nüüd ka lõpetanud matkajuhi eriala, saan ma oma töiseid tegemisi omavahel põimida. Mulle meeldivad erilised inimesed ning mulle meeldib loodus ja mul on hea meel, et saan (erivajadusega)  inimesi loodusesse viia. Arvan, et kui inimene teeb seda, mis talle rõõmu ja sära silmadesse toob, ongi maailm parem paik!

Millist nõu annaksid teistele õpilastele, kes kaaluvad Erasmuse õpirändele minna? Mida teeksid täna minnes teistmoodi?

Ma soovitan kõigil kasutada suurepärast võimalust kogeda teises riigis õppimist, ennast täiendada ning avardada silmaringi. Isegi kui kõike ei saa Eestisse üle tuua, siis mõtteid ja ideid uuteks tegevusteks läbi õpirände saab kindlasti. Suur väärtus on ka uutel tutvustel. Ole avatud ja kasuta Erasmuse õpirände võimalust igal juhul!